© 2019 by Changemakers Academy 

Search
  • Changemakers

Läbikukkumised - CA2019 korraldajad

Kui uks on lukus, siis tuleb ronida aknast


“Sa ei ole veel valmis, Sinu aeg tuleb” olid treeneri sõnad, millega alandati mind esindusvõistkonnast duubeltiimi. Poolteist aastat hiljem lõpetasin jalgpalli mängimise Eesti kõrgeimal tasemel. Jalgpalli olin mänginud 20st eluaastast ligi 13 aastat…


Kõik algas,


kui olin 8-aastane. Kooli tuli rääkima jalgpallitrenni minemise võimalusest Eesti üks legendaarsemaid treenereid Olev Reim, kelle käe alt on kasvanud nii mõnigi koondislane: Mart Poom, Martin Reim, Marko Kristal, Rauno Sappinen, Brent Lepistu. Päev hiljem olin jalgpallitrennis. Küsiti näppu, andsin käe ja jalad ka.


Tegelikult algas kõik varemgi

Olles sportliku taustaga perest, - isa on mänginud esiliiga tasandil korvpalli ja meistriliigas saalihokit, onu jookseb maratone ning vanaisa oli Nõukogude Liidu üks parimaid motokrossisõitjad - on sport mul geenides. Nii proovis ka isa mind juba 6-aastaselt jalgpallitrenni panna, kuid ma ei tahtnud minna: nutsin ja ei läinud. Kui aga kaks aastat hiljem tuldi võimalust tutvustama, siis mina ja mu kaks sõpra olime järgmisel päeval trennis.


Kiiremini, kõrgemale, kaugemale


Aasta-aastalt liikusin nn karjääriredelis üha edasi ja sain paremaks. Olin tohutult kohusetundlik. Ühel aastal puudusin kõigest kahest trennist enam kui sajast, mis toimusid. Vahel käisin kohal ka haigena. Ühel hooajal lõin noortesarjades 68 väravat. Olles 14-aastane, sain ka esimesed noortekoondise kutsed. Esimesed mängud U-16 koondises, järgnevatel aastatel lisandus mänge enam kui kakskümmend. 19-aastaselt jõudsin Eesti jalgpallihierarhia kõige kõrgemasse tippu. FC Flora esindusmeeskonda - klubi, mille aastaeelarve on ligi 2 miljonit eurot.


Kas maailma lõpp?

Kui olin esindusmeeskonnas treeninud enda esimesed kaks kuud, jõudnud meistriliiga mängus pingile, teinud debüüdi ja ka väljakule pääsenud, kutsus treener ühel hetkel vestlusele. Vestlus, mille järel saadeti mind esindusest tagasi duublisse. Järgmine hooaeg jäi mulle kõrgeimal tasemel viimaseks. Sai selgeks, et jalgpalluriks ma ei saa. Unistus oli läbi...


Uus algus


Samal ajal, kui mind edutati esindusvõistkonda, olin astunud ka ülikooli. Pärast jalgpallis madamale langemist astusin enda teaduskonna tudengiorganisatsiooni, avastasin Erasmus+ reisimisvõimalused, liitusin Tallinna linna noortevolikoguga. Tänu spordile oli mul suurepärane kohusetundlikkus, teha oma asjad lubatult ära ning seetõttu sain viimases ka aseesimeheks. Lisaks korraldasime ülikooli tudengiorganisatsiooniga TEDxTTÜ.


Kus uks läheb lukku, tuleb ronida aknast


Kohusetundlikuks olemise ja enda sõna pidamise tulemusena tulid uued tutvused väljaspoolt jalgpalli. Lisaks jõudsin Eesti populaarseima noorteprogrammi Changemakersi eestvedamiseni. Samas on paljud mentoridest ja korraldajadest minu sõbrad jalgpallist. Jalgpalli ja Changemakersit ühendab üks - kohusetundlikkus ja tohutu distsiplineeritus eesmärkidele nimel avab uksi ja aknaid. Selle sain mina selgeks jalgpalli mängides ning selleni aitame Changemakersis ka teisi, jõudmaks oma täieliku potentsiaalini läbi mõtestatud tegevuse. Kui me teame mida me tahame ja selle nimel ka vaeva näeme, siis vahet pole mitu ust sulgub, mõni aken on alati lahti, kust sisse ronida.






Erkki on Changemakersi algataja ja eestvedaja. Tema on kasvatanud selle programmi koos kaaskorraldajate abiga Eesti üheks populaarseimaks ja seda natuke rohkem kui kahe aastaga. Erkkit kirjeldavad kolm sõna: kohusetundlikkus, proaktiivsus ja sügavus. Küsi talt, mis on elu mõte ja saad sellelegi saladusele lähemale.






Tundsin häbi nii esinejate, publiku kui enda ees


Kell tiksus aina edasi ning istudes piletimüügi laua taga, hakkas kõhus aina enam keerama. Kui lõpuks oli kontserdi algusest möödas juba üle 5 minuti, otsustasime, et aeg on minna saali ja avada sündmus. Raskete sammudega liikusime aulasse, negatiivsed mõtted peas ja ebalev naeratus suul.


Kõik sai alguse…

heategevusprojektist “Väike panus, suur mõju”. Klassiõe Triin Karisega soovisime koguda raha esimest tüüpi diabeeti põdevate laste heaks ning selleks kasutasime mitmeid erinevaid viise. Näiteks kogusime ja müüsime käsitööesemeid, valmistasime ise heegeldatuid öökullidest võtmehoidjaid. Üheks viisiks oli ka heategevuskontserdi korraldamine.


Panustasime tohutult palju oma aega ja energiat


10. klassi tüdrukutena asusime entusiastlikult septembris organiseerima oma esimest suuremat avalikku sündmust. Andsime endast parima, proovides võimalikult head kontserti disainida. Mõtlesime hoolikalt läbi kogu õhkkonna, esinejate koosseisu, eesmärgi, ajakava ja palju-palju muud!


Ahastus ja süümepiinad


22. oktoobril 2015 sai ühest unistusest reealsus. Tegime oma kontserdi. Küll aga polnud see hoopiski selline, nagu me olime ette kujutanud. Kuigi kogu atmosfäär oli tõeliselt idülliline - sügisteematikas aula tekitas tõeliselt õdusa tunde -, siis oli üks suur asi puudu. Selleks oli publik. Kujutasime ette, et kohale tuleb umbes 200 inimest, kuid tegelikult oli istumas hoopis 20.


Kriipivate mõtetega toimetulek

Seega, kui istusime esireas ning kuulasime Bonzot, Annabel Guitarit ja Kristjan Kannukest, käis samaaegselt enda sisemuses suur võitlus. Hetkega voolasid kõik kahetsuse, pettumuse ja kurbuse mõtted läbi. Mul oli suur soov tõmmata kerra, pugeda peitu oma voodisse teki alla ja jätta kogu heategevusprojekt selja taha. Ühel hetkel aga saabus vaikus.


Edasi vaid paremuse poole


Mulle jõudis kohale, et ma olin endast andnud maksimumi ning, mis peamine, 16aastasena uskunud ja viinud ellu oma unistuse. Tegin sihikindla otsuse - ma ei anna alla! Tänu sellele sai kolme järgneva aasta jooksul kogutud ligi 25 000 eurot abivajajatele (lisaks ka 2016. aasta riigieelarvest eraldatud 75 000 eurot). Tänu sellele on abi saanud mitukümmend pere. Tänu sellele olen ma täna just sellises õnnelikus kohas, nagu ma olen.


Mitte läbikukkumine vaid väärtuslik õppetund


Mina sain sellest kontserdi korraldamisest aru, kui oluline tähtsus on turundusel. Sa võid väga ägedat asja teha, aga kui keegi sellest midagi ei tea, siis pole sellel ka suurt väärtust. Lisaks mõistsin, et negatiivselt mingi apsaka läbi mõtestamine ei ole väga edasiviiv jõud - tähtis on mitte ennast lõpmatuseni kritiseerida vaid õppida kogemusest. Nüüd olen tegelikult ainult ja vaid õnnelik, et minu ja Triinu unistus läks täpselt nii nagu ta läks!

Merili on Changemakersiga seotud olnud algusest peale. Esimesel Changemakers Academy aastal oli ta osaleja, järgmisel mentor ning nüüd korraldajate seas kommunikatsioonijuht. Lisaks on ta korraldanud Changemakers Summer Academy 2017 ja 2018, Changemakers Start Up Programmi. Merilit kirjeldavad järgmised kolm sõna: naeratus, abivalmidus ja sihikindlus.


12 aastat elatud udus


“Kes ma olen? Mida elus teha tahan? Mis valdkonnas jõuan panustada meie ühiskonnale maksimaalselt? Kus saan enda täieliku potentsiaali avastada?” ... Kuhu nüüd kõik need soovitajad kadusid?


Influencerid ja süsteem


Kui olin 6aastane, siis mu vanem vend läks enda esimesele jalgpallitreeningule. Nagu kõik väiksed vennad, juhindusin minagi vanema eeskujul - palusin, et ka mind jalgpalli meeskonda pandaks. Nii see spordi teekond algaski. Umbes samal ajal astusin ka kooli, et üks hetk minust haritud inimene saaks. Keegi ei küsinud, kas tahan või mitte, olin pandud fakti ette. Koolipingi taga olevad esimesed aastad olid huvitavad ja seiklusi täis. Häid sõpru sai leitud. Palju kasulikku õpitud. Kuid mitte rohkem.


Tegevus, tegevus, tegevus - kas mõtestatud?


Üks klass möödus teise järele. Väravaid lõin, vastastele ei lubanud. Nii see igapäevane elu nägigi välja. Hommikul kooli, õhtul trenni. Tunnikontrollid, olümpiaadid, eksamid. Mängud, laagrid, võistlused. Mõtlesin, et üks hetk saan professionaalseks jalgpalluriks ning sellega hakkangi elamiseks raha teenima. Mu elus ei olnud aega teisteks tegevusteks… või ma ei märganudki neid… Või ei tahtnud neid märgata. Omas mullis elamine tundus mulle tol ajal mugav ja kindel.

Väiksed muutused, vist hea?

Linna teise piirkonda kolimise pärast otsustasin vahetada kooli. Gümnaasiumi läksin täitsa teisse keskkonda. Suures pildis aga kõik jäi samaks, samad matemaatika valemid, samad luuletajate teosed, samad keemia elemendid. Jalgpalli osas pidin ka kollektiivi vahetama, sain kutset professionaalse taseme klubisse. Seal oli rohkem väljakutseid. Kui astud riietusruumi sisse ja 29 ülejäänud kutte on eesti keelt emakeelena kõnelevad, siis tahad või ei taha, aga ütled “Tere” vene aktsendiga ja lähedki kuskile nurka riietuma. Sama pall, sama muru, samad putsad. Areng nii kooli kui ka jalgpalli mõistes garanteeritud, mis aga üldise arengu kohaselt?


12. klass nagu hingepiin


Päris kurb mõtlesin mina, et kui hommikul klassiuksest sisse astud, ja sul pole kellegiga soovi koos istuda. Üks pinginaaber on teisest igavam. Just selline olukord tekkis minuga, kui mu 2 parimat sõpra ei olnud päeval koolis. Ma saan aru, et asi pole minu klassinaabrites, et nendega on midagi valesti, vaid minus iseendas. Võib olla kuskil sees ma tahtsin tunda, et olen teistest parem, aga peaga alati proovisin aru saada, et nii ei või olla. Point on lihtne - oli aeg juba elus edasi liikuda, aga kalender näitas, et eksamiteni on veel vähemalt 6 kuud jäänud…


Ühiskonna produkt


Kui lõppude lõpuks eksamid said kirjutatud ning kool kuldmedaliga lõpetatud, siis hingasin sügavalt. Nüüd saab puhata natuke. Ühiskond aga ei olnud minuga nõus. Soovisin vaheaastat võtta. Vanematelt, vanavanematelt, endistelt õpetajatelt - igalt poolt kuulsin aga üht ja sama juttu “Kuidas sina (loe kuldmedalist) õppima ei lähe? Pärast on palju raskem alustada! Kõik ununeb ühe aastaga!”. Läksin vooluga kaasa ning otsustasingi kandideerida erinevatele erialadele.


Pöördepunkt

Füsioterapeudi eriala kõnetas vist kõnetas kõige rohkem, seega kolisingi Tartusse seda omandama. Jätkasin Tartus ka jalgpalli mängimisega teises meeskonnas, kuid ka professionaalsel tasemel. 3 kuu pärast, kell 3 öösel üle 200 inimese lihaseid õppimas nii eesti kui ka ladina keeles, ütlesin ma endale, et aitab küll. Ma ei õpi seda, mis mulle ei meeldi, ning järgmine päev oligi langetatud otsus ülikoolis mitte jätkata. Veel poole aasta pärast, pidin perekondliku seisu ning vigastuste tõttu jätma Tartu jalgpallimeeskonda ning naaseda tagasi Tallinna.


Praegune olukord


Minu suhted formaalse haridusega ja jalgpalliga on praeguseks hetkeks jõudnud lõpule. Mida edasi teha? Kes nüüd teab… Suures plaanis mu elu on olnud läbikukkumine selle hetkeni, kui ma hakkasin endale küsimusi esitama. Kes ma olen? Mida elus teha tahan? Mida mulle elus teha meeldib, aga mida mitte? Mis valdkonnas jõuan panustada meie ühiskonnale maksimaalselt? Kus saan enda täieliku potentsiaali avastada?

Andrei oli esimesel hooajal Changemakers Academy mentor, teisel võidumentor. Lisaks korraldas ta eelmisel aastal Changemakers Summer Academyt ja Changemakers Start-Up Programmi. Nüüd on tema nimetuseks saanud aga personalijuht. Andrei on elu armastaja, otsija ja perfektsionist.



Ebaõnnesõdur Säm


Hämaras Telliskivi kontoriruumis istudes ning aeg-ajalt kukalt kratsides oli kell saanud 16.30. See tähendas muidugi, et nagu ametnikul avalikus sektoris, nii ka mõnel organisatsiooni töötajal, kukkus pastakas. Näole tulid laiad naeratused, viimaks sai tormata koju Mehhiko seebikat vaatama ja diivanile logelema. Inimesi polnud kontoris tol päeval palju, kuid oli tunda, kuidas justkui laoruumis tulesid kustutades, lahkusid ka inimesed – eelkõige kontori tagaosast ja järjepanu ette otsa välja. Möödusid tunnid ning kell oli tiksumas viimaseid tunde kiirest argipäevast...


Mis hoidis mind kontoris kinni?


Changemakersi korraldustiimis on ülesanded korralikult jagatud. Kes tegeleb sisekommunikatsiooniga, kes värbamisega. Niisiis sisekommunikatsiooni noorem spetsialist palus saata ebaõnnestumisest lugu, igalt korraldustiimi liikmelt. Ise oli ta selle muidugi juba aastaid tagasi sahtlisse kirjutanud, mistõttu oli teistelt seda kerge nõuda. Jäin oma ebaõnnestumisele mõtlema ning tuleb tunnistada, et pea oli parajalt tühi. Päeva peale hakkasid meenuma erinevad ebameeldivad mälestused, kuid neid ei pidanud päris ebaõnnestumisteks. Oleksin võinud rääkida spordist või hoopiski käänulisest kooliteest, aga see tundus liiga lahja - „Only dead fish follow the stream“.


Investeerides ajurakke

Möödus nädal, möödus ka teine ning meelde tuli kolleegi palve. Hakkasin jällegi mõtlema, kuid ei midagi. Möödus veel pool nädalat ning andis nooremspetsialist teada, et siiani ootab kirjateost. Olgu, nõustusin endamisi, tuleb ära teha. Olin samal hetkel Telliskivis Changemakers HQs ja kell oli umbes 20:40. Mäletan, et kuu paistis, tänavalaternatest kiirgas ebameeldivalt oranži valgust ning usinamad ehitajad lahkusid Telliskivi uusarenduse objektilt, nihutades metallist aiapiirdeid. Teatavasti on ajutistel aiapiirdetel ka betoonplokk, et seda tuule tõttu ümber minemise eest kaitsta.


Pilgud kohtumas


Vana ja räsitud Poola päritolu kalossiga töömees, pruunikas seljakott seljas, seda tõenäoliselt iseenda sinna paigaldatud betoonjurakat ei näinud. Ta komistas. Parema käega vastu külma maapinda kukkudes, lasi ta kuuldavale emotsioonidest tulvil venekeelse roppuse. Mõistsin teda ja noogutasin seltsimehele, ise käsi taskus „Peace“ sümbolina hoides. Meie pilgud vahetusid ning oli arusaada, et sõlmisime kokkuleppe, mille sisuks oli, et ma ei vaata teda viltu ja ta laseb mul tervena minna.


Tuli takus unistuste poole

Kell oli saanud 20:46 ning olin jõudmas Balti Jaama seltskonnakirevasse trammipeatusesse. Vaatan kauguses oma bussipeatuse poole, kus käib buss kord tunnis või kuis jumal juhatab ning mida ma näen... minu buss! Vaatan trammitablood, 5 minutit. Taamal seisev buss aga sulges uksed ning tuli rakendada matemaatikat. Kiire kalkulatsioon ütles, et mul on 17% tõenäosus jõuda bussile kui jooksen mööda trammiteed, Energia keskuse ees olevasse bussipeatusesse.


Kuidas edasi?

Korra üle õla kiigates ning suurt õhusõõmu ahmides, olin veendunud, et kedagi tuttavat läheduses pole. Noh ikka, piinlik oleks. Niisiis, nagu omal ajal Andrus Värnik hoovõturajal või Kelly Sildaru mäest alla vihisemas, kihutasin ka mina, suunaks Mere puiestee. Raske, aga samas elegantne ÉSTIE kott õlal rappumas ei pannud tähelegi, et olin ka stopperi käima pannud ning peale 100m nägin, et olin vahemaa läbinud 9.89 sekundiga. Võrdluseks lihtsalt, et Marek Niidu nimele kuuluv sama distantsi Eesti rekord on 10.19 sekundit. See selleks, sest ma jooksin vastu liiga suurt vastutuult ning seda üliuhke kunstiakadeemia uue maja ees ning mõistsin kohe, et see pole ametlik tulemus, mistõttu rekordiraamatusse kirja minna ei saa.


„Enne ei ole värav kui pall on võrgus!“


Õnnestumise mõtted ja vilkamisi bussi nägemine mõjusid motiveerivana, jalad käisid ringi, nagu Imeliste filmist tegelasel Välk. Viimased 80 m minna ning näen bussi, mis keeras peatusesse. Kuna peatuses kedagi ei olnud, sõitis ta sellest mööda, mina punase tule taga eeskujulikult ootamas. Nagu legendaarne treener Marko kunagi jalgpallitrennis ütles: „ Enne ei ole värav kui pall on võrgus,“ sain aru, mida 10aastasena ei taibanud. Enne ei tasu isegi mõelda õnnestumisele kui pole veel õnnestunud. Tundsin tugevaid hingepiinu, viha ja pettumust. Tahtsin üle Kesklinna lasta kuuldavale just selle sama venekeelse roppuse, mida oli teinud kaaskodanik kümmekond minutit varem, kaloss telliskividest kriipida saanud ning närv must. Higine ja pettunud, viimaks ebaõnnestunud.


Samuel on Changemakersiga seotud olnud juba esimesest hooajast. Esimesel Changemakers Academy aastal oli ta mentor, kelle võidukas tiim lendas ka Londonisse. 2018. aastal oli kunstiline juht ning nüüd korraldajate seas vastutav sündmuste ja auhinnareisi eest. Lisaks on ta korraldanud Changemakers Summer Academy 2018 ja Changemakers Start Up Programmi. Samueli kirjeldavad järgmised kolm sõna: tõsisus, pikkus ja lahtisus.

Kõiki korraldajaid ja teisi #CA2019 seotuid inimesi näeb juba laupäevasel avasündmusel! #makeachange
1 view