Hirmud pärast läbipõlemist - Merili Ginter

Aasta möödas, kuid sama hirmus tempo tundub taas peale tulevat. 

Jälle on kiusatus võtta vähemaks une aega ning rohkemaks tegutsemise aega.

Kuidas jõuab küll kõik tehtud? Kuidas saab kõik kvaliteetselt tehtud?


2019. aasta suvi oli üks pöördelisemaid ning põnevamaid üldse, mis siiani olnud. Selle jooksul käisin ma 5 nädalat ära Ameerikas ühes suveülikooli sarnases programmis, korraldasin ise kaht noorteprogrammi ning käivitasin uut algatust. Võin nentida, et sain sealt palju valusaid ja samas väärtuslikke õppetunde, mis minuga siiani kaasas on.


Iseloomustamaks seda seisu, kuhu ma jõudsin, kirjeldan natuke oma situatsiooni lähemalt. Nimelt sain ma Ameerikas olles vaid ühe korra üle kaheksa tunni magatud. Ma ärkasin üles varakult, et teha noorteprogrammi, siis osalesin täiel rinnal programmis ning tutvusin uute inimestega ja lõpetasin taas tegutsemisega. Ajasin end üles ning lihtsalt tegutsesin. Eestisse tagasi jõudmise päeval oli mul juba paar tundi pärast maandumist koosolek, ka järgmised päevad olid täiesti täis. Lisaks juhtus mu vanavanaemaga raske õnnetus, mis päädis hooldekodusse minekuga.


Järgnes periood, kus pidin oma kalendrisse kõik kirja panema. Märkisin ära millal ärkan, millal söön, millal liigun, millal lähen magama. Tihti nägin suurt vaeva, et saaksin ikka oma une täis. Seejärel proovisin saada endale paika puhkepäevi. Surusin lihtsalt ühe päeva nädalasse, et saaksin kuidagi rattast välja. Asjad läksid paremaks, kuid stress ja pinge lõid lõpuks nii sisse, et kui ühel järgneval päeval polnud midagi teha, siis lamasin õhtul voodis ning mõtlesin, et mina midagi küll toredat edaspidisest ei oota.


Sain aru, et nüüd on aeg teha endale restart. Võtsin aja täiesti maha. Olin tervelt neli-viis päeva täiesti välja lülitunud, niiet sain end taas korda. Tundsin jälle rõõmu. Mis veel veidram - tundsin end iseendana. Tajusin, et asjad on paika loksunud. Külmavärinatega vaid mõtlesin tagasi oma läbipõlemisele.


Sellest ajast kimbutavad mind nüüdseks aeg-ajalt ikka hirmud ja mured. Vahepeal jään justkui seisma ning kardan, et kuidas ma küll hakkama saan. Nähes täiesti täis kalendrit, läheb käima kohe justkui hoiatusalarm. Kangestun ning kohe langeb mu produktiivsus. Mõtlen vaid, et une kallale ei saa mitte mingil juhul minna.


Nendest mõtetest on lihtne, aga mitte kerge lahti saada. Tean, et kui võtan endale aega planeerimiseks ja võtan päeva ühe tüki kaupa, on kõik hästi. Lisaks kuulan hästi rahulikult laulu “Õhtu ilu”, keskendudes selles olevatele erinevatele helidele. Jagan oma mure ja maandan sellega oma emotsioone. Mis aga aitab sind? Kuidas tuleksid sina sellise olukorraga toime?


PS! Kui sind huvitab eneseareng ning soovid lisaks hirmudest ülesaamisele arendada endas näiteks tiimitööd, rahatarkust või muid olulisi oskusi, siis viska pilk peale Changemakersi ettevõtlikkuse kursustele - https://changemakerscenter.thinkific.com/!



+372 5904 7365

© 2020 by Changemakers