Katkine Vundament - Erkki Kubber

Mul on üks sõber. Nimetame teda Peetriks. Ta töötab avalikus sektoris, olles suurepärane ametnik. Gümnaasiumi lõpetas neljade-viitega, ülikoolis õppis hästi. Ta on hea suhtleja, saab inimestega alati hästi läbi ja on igati oodatud tiimiliige. Ta on praegu arvestades tema vanust alles enda karjääri alguses. Ta on töökas, mõtleb tulevikule ja tal on head suhted enda lähedastega. Ta teeb neile väikeseid kinke aeg-ajalt, spontaanselt ja ta on inimene, keda tahaksid alati enda nurka, sest ta on tõeline tiimimängija. Ta on ka laia silmaringiga, meeldib omandada uusi teadmisi käies selle jaoks koolitustel ja analüüsides end pidevalt, oskamaks arendada enda nõrkuseid. Praeguseks olles enda karjääri alguses on ta juba mitu korda läbipõlenud ning tema enesekindlus on olematu.


Kuidas see võimalik on? Hea õppija, suurepärane suhtleja ning suunatud konstantselt paremaks saama – ometigi on Peeter juba mitu korda olnud nii sügavas augus, et valgust tunneli lõpus on raske näha.


Suvi 2015. Käes on ülikooliaasta lõpueksamid. Peetril on juba jaanipäev ja kauaoodatud puhkus silme ees, kuid veel on vaja viimased ained eksamisessiooni ajal ülikoolis läbida. Eriti raske on talle üks aine, õppejõud on nõudlik ja teiselt poolt on tal sel aastal niivõrd head hinded olnud, et tahaks ikka kõik teha võiduka lõpuni. Õppimine eksamiks võtab kogu Peetri aja. Ta unustab süüa, juua, ta unustab magadagi. Enne eksamit on Peeter 46 tundi magamata, käib eksamil kohvi ja batooni najal ära ja vajub pärast rammestunult magama. Eksam läheb hästi, ta saab kursuse kõrgeima skoori. Jäänud on ainult üks eksam veel. Peeter mõtleb, siiamaani olen ma tulnud, teen veelkord viimase pingutuse ära. Siis see juhtub, aegamisi läheb enesetunne halvemaks, pea käib ringi, vahepeal ei näe kõike enam nii selgelt ja raske on õppida seetõttu ka. Halva enesetundega segamini jõuab Peeter järgmisel päeval eksamile ja suudab kuidagi pingutades selle ära teha. Eksamisessioon saab ilusti läbitud ja jaanipäev on lähenemas. Enne seda on Peeter paar päeva haige, puhkab selle käigus ja nädalaga on olemine juba parem.


Läheb mööda kaks kuud. Peeter töötab ka suvel, et varuda raha kooliajaks. Seda selleks, et ei peaks kooli ajal tööl käima ja saab keskenduda õppimisele. Esimest korda tunneb ja taipab ta enda läbipõlemist augustis, kõige palavamal ajal kui ta on lõpetanud äsja pika töönädala. Ta ei tundnud ennast sel nädalal kuigi hästi, olemine oli kehva, kuid graafik oli nagu ta oli ja tuli enda tunnid täis teha. Nii ta siis käis päevast päeva, vahepeal WC-s öökimas, kuid oli kindlalt enda tunnid täis ja töö sai tehtud. Kodus googeldades sattus ta esimest korda selle teadmise otsa, et ehk on ta läbi põlenud.


Peeter sai enda õppetunnid kätte ja lubas endale, et tulevikus on ta targem. Ta puhkab rohkem, toitub paremini ja veedab aega ka väljas. Teist korda põles ta läbi aasta hiljem, taaskord eksamisessiooni ajal. Kolmandat korda 2018, siis 2019 ja kes teab mitu korda veel vahepeal, nii sügavamalt kui pealiskaudsemalt.


Minu enda tutvusringkonnas ei ole Peeter ainukene. Peetreid on tegelikult veel. Enamasti ühendab erinevaid Peetreid samad omadused – tahab anda endast parima, ei soovi teisi alt vedada, ütleb paljudele võimalustele ja. Täiesti tavaline, harju keskmine Peeter, igat pidi hea inimene. Minu tutvusringkonnas on neid mitmeid, võimalik, et sinu omas ka. Me igaüks võime teada mõnda Peetrit, kui mitte trobikonda neid. High achieverid, piitsutavad ennast kõvasti, tahad karjääri teha, …


Martin Seligman enda raamatus Flourish räägib sellest, kuidas väga palju treenitakse ja õpetatakse meile seda kuidas edukalt karjääri teha – sea endale eesmärke, tööta enda tagumik katki, spetsialiseeru, …. Samal ajal aga seda kuidas elada, õpetatakse palju vähem.


Töö on enamasti see, mida me teeme nii umbes kaheksa tundi päevas (muidugi mõista enamasti ka tund-kaks rohkem ja high achieverina tihtipeale ka kolmteist-neliteist ja rohkemgi tundi päevas, kuus seitse-päeva nädalas). Elame me aga 24/7/365, pole meil enda ega meie murede ja situatsioonide eest pääsu kuskile. Kui töö enam ei meeldi ja karjääriväljavaated pole head või boss on nõme, siis saab lihtsalt vahetada töökohta, luua enda ettevõtte või olla töötu. Kuid mida teha siis kui olen ennast alt vedanud ja ei oska endaga hakkama saada. Kurdan emale? Tihtipeale ei oska tema ka aidata, olles võib-olla hoopis sarnases ja veelgi hullemas situatsioonis, eeskujuks mulle (ja seda mitte heas, vaid halvas mõttes).


Elus edukaks olemiseks pole tegelikult palju vaja. Rory Vaden enda raamatus Take the Stairs räägib paarist baaspunktist mida katta – uni, toitumine, trenni tegemine.


Tarmo uuris enda uurimistöös seoses uneharjumustega Reaalkooli õpilasi. Uuringust selgus, et juba koolieas magavad liiga vähe tunde 50% uuritutest. Põhjuseid on erinevaid – küll on ajakava väga tihedalt sisutatut ja ei jää aega magamiseks, küll on lihtsalt teadlikkus madal selle olulisusest. Reaalsus on aga see, et üks elu kõige olulisemaid komponente jääb tahaplaanile. Justkui otsid kokku parimad telliskivid, millega maja seinad tugevad teha, aga vundament on saepurust. No proovi sa nii seina püsti saada.


Seega, first things first. Uni on ja jääb üheks kõige olulisemaks nurgakiviks meie elus. Olgu selleks siis seitse tundi või kaheksa-üheksa tundi, täis tuleb need saada. Matthew Walkeri oma raamatus Why we sleep räägib une osas sellest, et lisaks piisavale hulgale on vaat, et ehk olulisemgi, une regulaarsus. Minna samal ajal magama ja samal ajal ärgata. Tean endagi puhul, kuidas see edukalt toimib. Olles USA-s on graafik lihtne, iga päev 22.59 hiljemalt magama ja 6.59, iga jumala päev on äratus samal ajal. Uskumatu või mitte, nii ka laupäev ja pühapäev. Veelgi müstilisem, pole päeva kus oleks raskusi ärkamisega, alati täpselt 6.59 saab voodist välja ja võimas päev võib alata. Jah, alguses võtab harjumuse vormimine aega, kuid kui see ükskord loodud, siis on efekt võimas.


Toitumine. Võttes kinni Peetri näitest, siis vahepeal ta kipub unustama seda, et ta peaks sööma. Hommikul kohuke tööle minnes kaasa ja õhtul pärast seitset-kaheksat paar saiakest poest teele kaasa.


Öeldakse, et oled see mida sööd? Aga kui sa midagi ei söö, kes sa siis oled? Kui auto vajab liikumiseks kütust, siis inimene vajab toitu. Kui autole panna madala kvaliteediga jama sisse, siis ühel hetkel hakkab mootor jupsima ja ka mõni muu osa ütleb mingil müstilisel kombel üles. See toob kaasa kalli paranduse. Kui endale toppida näost sisse jama või veel hullem üldse mitte süüa, siis hakkavad ka esinema täiega elamist takistavad nähtused. Küll on halb olla, tekib suurem laiskus, mõte töötab aeglasemalt ja mida kõike veel. Kuid ometigi meeldib ühele keskmisele Peetrile ennast selle osas proovile panna.


Tegelikult ei ole ju söömine ka mingi hiina keel. Tasub süüa regulaarselt, hommikuti võid süüa rohkem, sest kehal on aega energiat ära kulutada. Tasub tarbida värvilisi asju (tomat, kurk, salat, peet, porgand), nii et vikerkaare värvid oleksid esindatud. Pigem vältida suhkrurikkaid saiakesi, kastmeid ja karastusjooke. Süüa korralikult täisteratooteid ja pastat, kartulit, riisi. Aeg-ajalt võib endale lubada ka maiustusi. Nii nagu ookean suudab reostust aegamisi kõrvaldada ja end tervendada ei juhtu ka kehaga midagi hullu, kui vahepeal patupäev on.


Trenn. Selle mõõdukas koguses tegemine tõstab meie immuunsüsteemi tugevust, parandab väljanägemist ning annab energiat juurde. Optimaalne on teha trenni 3-4x nädalas, 30-60 minutit. Selle juures nõuab üks tund kolm korda nädalas, kolm tundi 112 tunnist mis nädala jooksul ärkvel oleme (kui magame kaheksa tundi. Kui muidugi vähem magame, siis aega rohkemgi). Aega läheb 3% ja vähemgi. Ei ole ju väga palju.

Samal ajal pole Peeter ammu trenni jõudnud ja kui ka jõudis, siis ühe korra ja peale seda jäi taaskord sisse mitme nädalane auk. Töö vajab ju tegemist ja karjäär edendamist.


Tegelikult on võimsa maja ehitamiseks lisaks vundamendile veel tarvis tugevaid seinu, Eesti kliimas head soojustust, korralikku katust ja kindlasti paljut veel. Hea elu jaoks tasub lisaks heale unerežiimile, toitumisele ja trennitegemisele lisada kindlasti nimekirja ka enda vaimu treenimine (olgu selle vahendiks siis raamatute lugemine, podcastide kuulamine, blogide lugemine või muu), mediteerimine, aja-, finantside -ja eesmärkide planeerimine, reisimine ja sada asja veel mis tegelikult muudavad Peetri elu uskumatult ägedamaks, kuid mida ta eriti ei koge. Olles kui hobune klapid peas unustades esmase, on raske ehitada maja mis peab vastu tormile, vihmale, ajale ja kõigele muule veel.


Seega, mina magan (umbes) kaheksa tundi päevas, söön kolm korda nii et taldrikul on ka juurvilju ja toit on soe, käin kolm korda nädalas jooksmas, ujumas või ratast sõitmas. Kui jääb aega üle haaran kätte raamatu ja loen, mediteerime viis minutit või planeerin elukaaslasega meie järgmise ühise reisi. Võtab paar tundi, kuid elu pikendab paar aastat. Tundub ju kasulik või mis? Mis siis kõiki neid Peetreid tagasi hoiab seda tegemast?


Tegelikult läheb Peetril hästi. Ühel ilusal hetkel taipab ta, kuidas uni, toitumine ja trenn on ta elus olulised ja ta keskendub piisavalt sellele, et hoida ennast korras ning alles seejärel ülejäänule. Või siis ka mitte, jätkates samamoodi pikki aastaid …

Arvatavasti on meie kõigi elus nii neid Peetreid kes taipavad, et tasub teisiti, kui neid kes seda ei taipa ….


Originaal artikli leiad siit.


Erkki Kubberi mõtteid leadershipist ning enesearengust saad lugeda tema blogist - https://merkki.eu.


#makeachange

+372 5904 7365

© 2020 by Changemakers