© 2019 by Changemakers Academy 

Search
  • Changemakers

Läbikukkumised - mentorid II

Updated: Jan 31

Julgus abi paluda - oskus, mis 14aastasel Anellal puudus


Minu ronimine elukestval karjääriredelil algas 13aastaselt, kui otsustasin tööle minna pealinna. Väikelinnast pärit tüdruku jaoks oli see päris suur asi. Minu esimeseks ametipositsiooniks oli ettekandjast kokk, kes oli lisaks ka koristaja. Minu ülemuseks oli temperamentne Peruu mees, kes oma karmi, kuid alati sooja ja sõbraliku olekuga mulle kiirelt tähtsaks sai.


Kogu lugu sai alguse…


Saabumas oli ülemuse juubel ning ta otsustas oma sünnipäeva mitte tähistada. Sel hetkel võtsin vastu otsuse, et korraldan talle ise vägeva üllatuspeo. Elevust täis 14aastane Anella hakkas kiiruga suuri plaane välja töötama ning esialgu ei kujutanud ta ettegi, et miski mu plaani nurjata võiks. Üks asi oli minu jaoks kohe kindel- kogu töö teen ära mina ning mitte mingi hinna eest kelleltki abi ei palu.


Suur energiakulu ja palju murelikke õhtuid


Peagi sai mulle selgeks, et üllatuspeo korraldamine ei ole üldse mitte nii lihtne kui Hollywoodi filmides tundub. Abiks ei olnud ka faktor, et minu läbirääkimisoskused ega rahakoti võimekus polnud just ülemäära kiiduväärt. Lõpuks olin sunnitud vastu võtma otsuse, et korraldan peo hoopis selles samas pisikeses kohvikus, lootes, et inimesi ääretult palju kohale ei tule - oi, milline viga!

Kätte jõudis aeg külalisi kohale kutsuda

Kuna minu ülemuse näol on tegu ääretult sõbraliku inimesega, teadsin, et külalisi on tulemas palju. See toimus veel enne otsust korraldada pidu väikeses kohvikus. Hakkasin tema Facebookist igale tuttavalt näole kutseid saatma, mille ülesehituses polnud kuidagi võimalik välja lugeda, et tulekust/mittetulekust peaks ette teatama. Läksin nii hoogu, et kui kõik kirjad olid saadetud, märkasin, et need olid läinud pea 400le inimesele- seda kontrollisin ma muidugi alles peale pidu. Siin on vist paslik lisada, et kohvik mahutas suurima tahtmise juures vaid 100 inimest.


Toitlustus ja veel olulisem - joogid


Toitlustus ei olnud minu jaoks murekoht, plaanisin ise paar suupistevaagnat valmistada ja tordi tellida. Küll aga tekkis probleem joogivarudega. Kuna tegu ei olnud mulle tuttava nn morsipeoga ning tulemas oli suur hulk täiskasvanuid oli vaja kuskilt alkoholi osta. Tuli välja töötada ääretult kompleksne plaan- selle teostusega sain suurepäraselt hakkama ning taas tundus, et üllatuspeo korraldamine on mul käpas. Seda plaani ma kahjuks ei saa avaldada- selleks oleks vaja eraldi pikk, pikk järjejutt kirjutada.


Kätte jõudis kauaoodatud õhtu


Kell oli saanud 20.00. Kutsel oli kirjas, et kõik külalised peavad kohal olema punkt kell 20. Selleks kellaks koos minuga veel täpselt 3 inimest. Ülemus saabus kell 20.15 ning teda tervitas saabudes üsna vaikne “Palju õnne,” karjatus (taaskord täielik vastand Hollywoodi filmides nähtule) ning terve kohvik, mis oli valmis seatud nii, nagu sinna ilmuks kohale 200-pealine seltskond. Ülemus oli muidugi meeldivalt üllatunud, kuid ka tema näos oli näha selget pettumust külaliste vähesuse pärast. Mind viis see aga tohutult endast välja ning jooksin taharuumi pisaraid valama- minu kuuajane planeerimine ning närveerimine oli olnud täiesti asjatu.


Õudus jätkub

Kui pea tunni pärast ruumist väljusin tabas mind uus ja veel hullem šokk. Äkitselt olid kohal, mis tundus olevat, kõik need 400 inimest, kellele kutsed saatnud olin+ veel 100 külalist, kelle kutsutud otsustasid kaasa tuua. Esmasest ehmatusest üle saanud, märkasin, et minu hangitud alkoholi jagus umbes 60le külalisele, toiduvaagnad olid tühjaks söödud esimese 30ne minutiga ning rahvas oli hõivanud nii kohviku ruumid, terrassi kui ka pool Pikast tänavast. Nutsin selle peale veel peatäie ning kui julgesin lõpuks saali saabuda, oli kõik kui imeväel laabunud- ülemus säras kui päike, kõik kingiks toodud pudelid olid avatud, toitu telliti juurde ning kõigil oli lõbus, isegi kui enamus rahvas paiknes Pikal tänaval nii, et autode liiklus oli suuresti häiritud.


Mis oleks tohutu koguse närvirakke säästnud?


Mida kogu see lugu, millest minu jaoks esimesed 2 tundi elu suurim läbikukkumine tundus, kuid lõpuks üheks suurimaks õnnestumiseks osutus ning millest siiani räägitakse, mulle õpetas? Just seda, et julgus abi paluda on väga inimlik ja ääretult vajalik oskus. Oleks ma vaid julgenud abi paluda kasvõi ühelt tuttavalt, oleks olukord olnud kindlasti teistsugune. Minus oli aga tohutu tahtmine kõigile tõestada, et ma saan ise hakkama- kokkuvõttes ju saingi, aga kõiki neid pisaraid see küll väärt polnud!



Anella on Changemakersiga seotud olnud alates esimesest hooajast, kui ta otsustas projekti osaliseks kandideerida paljalt sellepärast, et auhinnareis Londonisse võita. Auhinnareis jäi küll võitmata, kuid see-eest on ta projektis võitnud ääretult palju häid sõpru ja tuttavaid ning suurepäraseid võimalusi. Näiteks võttis ta osa Shadow programmist, mille käigus sai võimaluse olla SEB pangas pea nädal aega töövari - milline cool kogemus see oli! Teda iseloomustaksid sõnad: motiveeritud, positiivne ning aus.




Üks konverents, mitu rolli


Peaaegu igal aastal ootan ma novembri lõppu, sest see tähendab, et kätte on saabumas Eesti suurim noortekonverents Lahe Koolipäev. Sellel aastal oli see eriline just sellepärast, et konverentsil tuli 15. sünnipäeva- ehk juubeliaasta. Mind võeti vastu korraldusmeeskonna liikmena, kuid lõpetasin vabatahtlikuna.


Mina kui osa meeskonnast?


Kui ma Facebookis nägin kuulutust, et Lahedale Koolipäevale otsitakse uut meeskonda, süttis minus suur huvi ja adrenaliin: kes meeskonnas tegutsevad, millised on need valdkonnad, kas mina sobiksin ka,... Valik oli üsnagi kirju. Kõige enam jäi mulle silma vaba aja juht, kes tegeleb (vahe)esinejate ja üldse kõige sellega, et noortel oleks konverentsil aeg huvitavalt sisustatud.


Esimene samm

Ankeedi täitmine oli minu jaoks väga põnev. Juba sealt hakkasid kumama Laheda Koolipäeva telgitagused: töö, vaev ja kirg, mis seda kõike edasi viib. Kui olin oma vormistatud avalduse ära saatnud, jäin ootama tagasisidet, kuid seda ka ainult alateadlikult, sest ma ei eeldanud, et mind valitakse.


Mis nüüd edasi?


Mulle tuli kiri projektijuhilt Marianilt, kus ta kirjutas, et koos programmijuhi Toomasega ootab minuga kohtumist. Enne seda pidin veel paarile küsimusele vastama ning enda CV neile saatma, millele omakorda järgnes vestlus. Selle ajal oli enesetunne väga hea, kõik sujus hästi. Siis küsis Toomas, et miks valisin endale just selle valdkonna - miks valisin vaba aja? Paraku sel hetkel jooksis mul aju kokku ja ei meenunud isegi see, et ma valisin vaba aja. Kuna oleks olnud veider küsida, et oot-oot-oot mille kasuks ma otsustasin, palun tuletage mulle meelde, siis vastus Toomase küsimusele oli üsnagi lühike ja sisutu.


Kas ma sain meeskonda?


Tehtud mis tehtud, sellegipoolest valiti mind järgmisesse vooru. Pidin paar ülesannet täitma ning mõni päev hiljem, kui olin Kuressaares võimlejatele trenni andmas, helistas mulle Marian ja soovis tere tulemast Lahe Koolipäev 2018 meeskonda. Minu valdkonnaks sai hoopis transport, mis mind ennast alguses ei meelitanud, aga sellegipoolest oli õnn ja rõõm olla osa nii tähtsast meeskonnast… Töökas juubelikonverentsi aasta alaku!

Alati ainult tahtest, tööst ja kirest ei piisa

Paraku ei lähe alati kõik hästi. Isegi, kui väga tahta, on elul sinuga omad plaanid. Ja nii ta läkski - mai alguses halvenes tervis ja kuu lõpus läksin haiglasse, kus viibisin terve kuu. Sellel ajal jäin ülejäänud meeskonnast taha ning koos otsustasime, et jään edaspidi konverentsi vabatahtliku rolli.


See ongi minu läbikukkumine


Tean, et suuremalt osalt ei olnud meeskonnast eemaldumine minu, vaid tervise süü, aga sellegipoolest oli see minu jaoks läbikukkumine. Kuigi meeskonna pildil mind edaspidi ei olnud, oli mul hea meel aidata meeskonda konverentsi eel ja selle toimumisajal. Elu õpetaski mulle seda, et isegi, kui elul on sinuga teistsugused plaanid, on alati võimalik jõuda kompromissile.



Laura oli Changemakers Academy teisel hooajal osaleja, sel aastal Läänemaa mentor. 3 sõna, mis iseloomustavad: ettevõtlik, ambitsioonikas ja empaatiavõimeline.



,,Vedasin alt” nii ennast kui ka kõiki teisi


Klassiõde rääkis parasjagu nalja nädalavahetusest, kui koridori astus õppealajuhataja. Käes patakas paberit ja näos tõsine pilk. Kui taipasin, et on aeg kätte saada uurimustöö kirjaliku osa tulemused, tekkis minu südamepeksust ja käte värinast vist Taiwanis maavärin.


Head lapsed kasvavad vitsata, aga omad vitsad peksavad ikka


10. klassis tundus kõige mõttetum ja totram aine uurimustöö alused. 45min monoloogi õpetaja poolt iga nädal seitsmenda tunni ajal ei olnud just kirss tordil, pigem nagu klassitäie eeslite karjatamine. Kui kaks kuud enne õppeaasta lõppu aine vabatahtlikuks muutus, pidasin paremaks iga kolmapäev peale 6. tundi koju minna, sest tunniga kaasas ma nagunii ei suutnud olla. Võib-olla oleks siiski pidanud. Kuna olen pigem praktilist õppemeetodit pooldav õpilane, siis ootasin juba meeletu ärevusega 11. klassi, et lõpuks oma tööd hakata tegema.


Lootsin, et silmi katavad kvaliteetsed roosad Ray-Banid, kuid tegu oli odavate Aliexpressi prillidega

11. klassi alguses valisin endale väga meelepärase teema, juhendajaks selles valdkonnas pea 20-aastase kogemusega inimese ja kõik tundus hästi. Tegin turu-uuringut, õpetaja kiitis, lootsin näha aasta lõpus kaante vahel tööd, mida esitatakse näitena teistele. Mille eest jaguks kiidusõnu ka karmimatel retsensentidel. Ootasin imelist tööd. Ka kõik teised ootasid minult seda. Paraku kukkusid roosadel prillidel klaasid suhteliselt kiiresti eest.


Kui vette kukud, siis tuleb käigupealt ujuma õppida


Aasta alguses tegin suurima innuga tööd. Nautisin seda, olin pidevas suhtluses juhendajaga ja kõik paistis olevat tore. Paraku suutsin oma kaotatud asjade nimekirja kuu aja pärast lisada ka motivatsiooni, huvi ja kommunikatsiooni uurimustöö teemal. See aga tähendas, et pidin jätkama tööd, mis mulle rahuldust ei pakkunud ning see ei tähenda ju kunagi head. Lükkasin aina edasi ja edasi, kuni suutsin vahelduseks pilgu kalendrisse heita ja soov maa alla vajuda oli suur.


Vahelduseks pilvedesse

Siiski suutsin juhendaja toel jälle jalule saada. Muutsime teemat veidi spetsiifilisemaks, motivatsioon oli tagasi ja ka tähtaeg hakkas silmapiiril virvendama. Hetkeks tundsin ennast nagu Mary Poppins vihmavarjuga pilvedes - ümberringi roosa manna ja kõik sujus nagu lepase reega. Olin enesekindel ning peagi esitasin oma töö ära. Jäin tulemusi ootama, kuid pabinat alguses ei olnud. Olin ju andnud endast parima- arvuti taga kirjutanud pea nii palju tunde, et võisin ekraani piksleid nimepidi juba kutsuda.


Kukkusin otse solgi sisse


Kui käes oli päev näha oma kirjaliku osa punkte, siis ühendati omavahel minu pisarakanalid ja Läänemeri. Igapäevaseid pisaraid jätkus nädalaks. Nutsin nii, et kogu metsarahvas oleks saanud mu pisarates basseinipeo korraldada. Tundsin, et vedasin kõiki alt - juhendajat, vanemaid, isegi kassi ees oli piinlik. Kuid kõige hullem tunne oli peeglisse vaadata.


Aeg parandab kõik haavad

Tegelikult oli päris-päris pikka aega see väga hell teema minu jaoks. Kui keegi mainis sõna ,,uurimustöö”, siis tundsin kuidas pisarad juba voolasid - olin nii-nii-nii pettunud kogu maailmas. Siiski parandasin oma suhtumist ja panin paika enda prioriteedid. Ehk siis hakkasin asju analüüsima mõtte järgi, et kui mingi halb asi ei mõjuta mu elu nädala/aasta pärast, siis pole mõtet närve ja pisaraid raisata. Tasub hoopis leida juhtumi õppetund ja seejärel ülejäänu prügikasti visata.




Carmen on projektiga seotud alates teisest hooajast - ühe võidutiimi osalejana. Kolmandal hooajal on vaja täita mentori rolli. Kolme sõnaga iseloomustaks Carmenit seiklusjanulise, emotsionaalse ja ekstraverdina.







Kuidas puhkuseks valmistumine tekkitas soovi kiiremini puhkusel ära käia ja puhata normaalselt


Nägime poisiga häid hinde lennukipiletitele, otsustasime, et kindlasti peaks enne jõuluid välismaal käima. Kõige odavamad lennukipiletid oli Amsterdamisse, seega niimoodi juhuslikult ostsime neid.

Ootamatult suur grupp

Hakkasime mõtlema selle peale, kus ööbime. Siis tuli mulle meelde, et tegelikkus töötan ju rahvusvahelises hotelli võrgustikus, kus on minu jaoks väga head soodustused hotellides ööbimiseks. Soodustused olid reaalselt nii head, et pakkusin enda sõpradele meiega reisile minna, ja nad kohe nõustusid. Soodustused olid tõesti väga head, nii head, et meie sõbrad rääkisid nendetest enda sõpradele, kes samuti soovisid meiega reisile minna. Nii, tuli meid kokku 11 inimest. Mida siis teha, minu sõbrade sõbrad on ka minu sõbrad.


Rohkem ei tähenda alati paremat


Kui kogusin kogematta sellise suure soovijate kogumit, ilmusid mul süümepiinad. Kas on üldse firma seaduse järgi legaalne töötaja soodustusega nii palju inimesi hotellis majutada? Uurisin tööandja käest, et tegelikus firmatöötaja suudustusega 11 inimest majutada ei tohi, kuid ma saan lisada minu sõpru sõbraloetelusse, ja siis nad saavad ise broneerida endale ruumi veits kõrge hinna eest, aga igal juhul, võrreldes tavalise hinnaga see on väga odav.


Ikka nüüd ei olnud kõik lihtne…


Kahjuks, oli broneerimise lehekülg inglise keeles ja päris raske arusaadav inimesele, kes ei ole väga tihti broneeringuid teinud. Seega, kuna iseloomult olen väga lahke ja abivalmis, võtsin ma enda peale kohustust igaühele personaalselt aidata. Ja uskuge mind, see ei ole nii lihtne, kuidas seda on võimalik kujutada ette. Igaühel on oma töögraafik, erinevad pangakontod, samas, ka mul on töögraafik ja miljonid igapäevased ülesanded. Informatsiooni vahendamine oli nii aeglane ja probleemne. Tuli välja nii, et ühe päevaga kõikidele broneeringud teha ei õnnestunud.


Enne uuri protsessi käiku, pärast tee!


Peamine probleem, mis tuli välja, oli ikkagi see, et hotelli broneerimishinnangut muutuvad igapäevselt, millest ma sain teada juba broneeringute tehingu jooksul. Lõppude lõppuks, hinnade vahe oli nii suur, et mõned inimesed olid natukene šokis, et nendel oli nii suur hind, kuigi igal juhul meie tahtsime elada ühes kohas, ja muu alternatiivi ei vaadanud.


Tulemused?


Kõige närvilisem ja piinlikum oli just minul, sest ma püüdsin ilusasti kõikidele aidata, aga panin oma peale liiga palju ülesandeid ja ei saavutanud seda, mida lubasin teiste inimestele. Kuigi reisimas on käidud ja elasid kõik koos, broneeringud olid samuti ilusasti tehtud ning keegi ilma ruumita ei jäänud. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et teoreetiline uuring enne praktikad on väga oluline. Mida rohkem inimesi, seda raskem neil on aidata. Igal korral peab reaalselt hindama oma võimalusi. Kuigi, ma nimetaks seda väga oluliseks eluõpetuseks, sest pärast sellist reisi ma täpselt tean mida teha ja kuidas.



Nika osales Changemakers Academy 2018 osalejana, 2019 aastal on ta juba mentori rollis. Lisaks võttis osa ka Changemakers Shadow programmist. Nika armastab tegutseda, hindab iseennast kui üpriski loovat inimest. Tema armastus on muusika. Nika näeb alati välja ülisihikindel. Mõnikord, tundub ta väga täiskasvanulik, kuid mõnikord käitub ta päris lapselikult naljakalt.

8 views