© 2019 by Changemakers Academy 

Search
  • Changemakers

Läbikukkumised - mentorid III

Siis kui veel ei teadnud, et minust võib saada tegija


Tagantjärgi mõeldes, olen eksinud oma eluteel keskmisest rohkem, kuid päeva lõpuks tundub, et see on olnud “eduloo” lahutamatu osa. Sellest ajast, kui olen seadnud endale oma põhiväärtustele tuginevaid eesmärke, minu läbikukkumised on osutunud imeliseks seikluseks. Kuigi muutus toimus üksnes minu mõtlemises, sooritus ja areng on oluliselt tõusnud.


Kõnevõistlus jäi kõrvale


Tänu mu lemmikõpetajale kodukoolis hakkas kehtima kõnevõistluse traditsioon, mis oli minu meelest õppeaasta põhisündmus. 11. klassis pidin võistlusest kõrvale jääma, sest jätsin uurimistööd hilja peale ning kiirustasin selle esitamisega. Isiklikult otsustasin mitte esineda, kuid tulin põhisündmusele siiski kohale, et kaasõppijatele kaasa elada.

Ekspromptkõne meister Aleksei

Kui viimane esineja tuli lavalt, žürii hakkas määrama võistlejatele punkte ning kava tühjust pidi täitma ekspromptkõnede esitamine. Terve keskkooli peale ei leidnud ühtegi soovijat ning minagi hoidsin madalat profiili, kuna mõtted olid hoopis mujal. Mikrofoni haaras ürituse peakorraldaja ning üksnes mu lemmikõpetaja. Lavale kutsuti mind, kuna “Aleksei on meil suurepärane esineja”. Muidugi olin meelitatud - läksin.


Midagi läks valesti


Mu valik langes südamelähedasele teemale - ebavõrdsus maailmas ning lõhe rikaste ja vaeste vahel. Nii ma alustasingi. Kui pool ajast oli täis, mind häiris mingi kommentaar publikust ning minu jutt jäi pooleli fraasil “Kolmanda maailma riigid…”. Üritasin keskenduda ning kordasin samu sõnu kolm korda järjest. Seejärel mõtted olid blokeeritud ning ei suutnud öelda enam sõnagi. Nii ma lahkusingi lavalt. Koolipäevade lõpuni uuriti minu käest nalja pärast, mis siis lõpuks on nende Kolmanda maailma riikidega.


Kiidusõnad, šokolaad ja kogemus

Kuna minu ekspromptkõne oli üks ja ainus, siis auhinna kommikarbi sain siiski kätte. Kiideti ja tänati, sest olin ainsana valmis lavale astuma ning ajalise tühimikku täitma. Olin siiski masenduses, kuna “suurepärane esineja Aleksei” polnudki nii suurepärane. Lemmikõpetaja aga ütles, et olen võitnud läbikukkunud kõnega midagi enamat. Tookord ei saanud ma aru mida olen täpsemalt võitnud.


Turvaline keskkond arenguks


Tänaseks olen kogenud esineja ning kõneisik. Ebaõnnestunud ekspromptkõne oli ei midagi muud, kui eduloo osa. Sain kirja turvalise läbikukkumise, kus ümber oli küll kümneid inimesi, kuid kõik olid mu sõbrad ja tuttavad. Noorus on parim aeg, mil saada kirja kõige enam ebaedusid. Pole midagi kaotada, ainult võita.




Aleksei liitus Changemakersiga sel hooajal esimest korda. Teda iseloomustavad sõnad avatus, sotsiaalsus, ekstravertsus.







Läbikukkumine kui suurim õnnestumine


Esmalt taipasin, et mul on läbikukkumistevaba elu. Mitte seetõttu, et mu elus poleks ühtegi suur eksimust. Pigem on suurimad läbikukkumised minu jaoks suurimad õnnestumised ning õppimise ja enesearengu võimalused.


Tänurohke aastalõpp


2017. aasta oli lõpp saabus kibekiirelt. Korraldasime Tartumaa Noortekogu ja Alatskivi noortevolikoguga koostöös Tartumaa noorte aasta tänusündmust Alastkivi lossis. Kohale olid kutsutud maakonna noorteesindused, noorsootöötajad, vallaametnikud ning meie partnerid.

Kõik sujus nagu lepase reega

Planeerisime uhket sündmust hoolikalt ning suure ajavaruga. Kogu meeskond oli väga motiveeritud ning käisime tihti koos. Õhtusse oli planeeritud suurejooneline tänamise osa ja uhke õhtusöök, lisaks muidugi tänamise osa. Meelelahutuse eest hoolitses mõnus bänd.



Jalustrabav ootamatus


Saabus kauaoodatud hetk ning sündmuse alguseni oli vaid tund, kui sinna saabusin. Sammusin uhkelt Alatskivi lossi ustest otse sisse ning avastasin, et ruum, mille broneerisin oli täiesti tühi. Kohapeal selgus, et kogu sündmus oli planeeritud hoopis valesse ruumi.

Meist sai kiirreageerimisüksus!

Õnneks oli meil tervelt tund. Tõstsime lauad nii, et kõik siiski ruumi mahuksid ning end hästi tunneksid. Meil olid abiks lossi töötajad ning muidugi krapsakas noorte tiim. Külaliste saabudes oli sündmus niimoodi ümberkorraldatud, et see minimaalselt välja paistaks.




Õppetund meile kõigile


Taipasin siis, et isegi kui pealtnäha olen teinud kõik, et probleeme ennetada, ei välista see siiski nende ootamatut ilmnemist. Sain aru, et üheskoos on probleeme lahendada kordades kergem, kui üksi katsumuste




Martin liitus Changemakersiga sel sügisel mentori rollis. Martinit kirjeldab õnnelikkus, inimesterohkus ning maailmaparendamine.









Positiivne suhtumine ellu on suur saavutus


Kui keegi mind küsiks paar aastat tagasi jutustada mingi läbikukkumise lood, siis see oleks võimatu mind peatuda, kuna teadsin neid väga palju. Kuid nüüd tagantjärgi vaadata, siis ei oskagi ühtki sellist sündmust meelde tuletada. Suhtumine ellu muudab ka mineviku ning ise kogesin seda. Olles mentor ja noorsootöötaja, õpetan noori, kuidas on mõistlik oma negatiivsesse kogemusesse suhtuda ning taipasin, et ise juba ei teadvustada, kas kogemus, mis ma saan on positiivne või negatiivne. See on ju kogemus!!!

A long time ago in a galaxy far, far away….

Ma ei oska laulda… seda lauset ma pidevalt kordasin, kui mind paluti laulda 1500 inimeste ees. Siis ma veel olin liiga noor ja ei teadnud, kuidas ellu suhtuda on vaja. See oli The Young Americans Show, kus 3 päeva jooksul sai valmis muusikal, kuhu oli kaasatud 300 kooliõpilast. Üks nendest olin mina. Seda tunnet on raske kirjeldada, kui mulle öeldi, et mul tuleb solo. Nimetame seda üllatuseks..


Singing in the rain…

Show on lõppenud, aga ma veel vaatasin video fragmenti, kus ma laulan…. Iga kord vaadates, tuletasin meelde, kuidas seisisin publiku ees ja feilisin… Pidin laulma 4 lauset. Kaks nendest olid out of tune. Pärast seda juhtumit tekkis tugev motivatsioon laulmisega tegeleda ning kadus see hirm laulda teiste ees. Nüüd tunnen ennast täiesti vaba, kui on vaja soleerida.


Dancing in the dark and you between my arms…


Hakkasin mõtlema, et miks teised peavad otsustama, kuidas ma pean elama… Miks ma pean tundma häbi, kui teen midagi valesti või teistmoodi. Elan ju iseenda jaoks ja kes veel saab nautida mu elu, kui mitte mina? Nüüd mõnikord kipun tegema ka veidraid asju, nt tantsin tänaval, kui kõrvaklappides mängib muusika, veenitan ja teen joogat seistes, kui ootan bussi. Why not?

What a wonderful world…

Elu ei saa olla negatiivne või positiivne, kuna need on meie subjektiivsed vaated ning see on minu valik, mida valida. Valisin, et kõik, mis toimub on positiivne kogemus ja mis on üldse läbikukkumine??? See on ju lihtsalt kogemus, mis aitab edasi arendada. Seega on raske meenutada mingi läbikukkumise lood, sest selliseid mu elus pole. Kujutades ette, kui laulsin “I can go the distance” laulu, tulevad nii ägedad ja positiivsed emotsioonid, et tahan veel kord seda kogeda. See on ju väljakutse või seiklus ning kellel veel oli selline kogemus - mitte paljudel, aga siis see ongi mu parim tõus.



Mikhail on Changemakersiga seotud osaledes eelmise hooaja finaalgalal, kui ta istus saalis ja kujutas ette, et kunagi ka tema saab selle liikumise osaks. Nüüd proovib ta CA mentori mantlit esimest korda. Ta on heasüdamlik, kriitiline ja teokas.

Esimene esinemine elus, läbikukkumine


Mängin trompetit juba 11 aastat, kuid alguses oli see suur hirm. Esimene esinemine oli umbes 11 aastad tagasi ning seda kogemust ma ei unusta kunagi.


Kõik sai alguse…


muusikakoolis eriala tunnil, kui õpetaja kiitis mind ning ütles, et mina pean esinema ühel kontserdil ehk mängima teose peast. Tol hetkel mina ei teadnud missugune väljakutse see on ning nõustusin.

Panustasin tohutult palju oma aega ja energiat

Harjutasin kodus igapäev, üritasin seda väikest teose pähe tuupida. Nädalaga sain hakkama.


Ahastus ja süümepiinad


22. oktoobril 2008 oli see kontsert. Kujutasin ette, et kohale tuleb umbes 20 inimest, kuid tegelikult oli istumas hoopis 120. Oli palju esinejaid, nii klaveri kui ka puhkpilli mängijaid.


Kriipivate mõtetega toimetulek


Hirm, et mängid halvem kui teised, et hakkab värisema jalg või käsi, umbes sellised olid mõtted.

Mitte läbikukkumine vaid väärtuslik õppetund

Lõpuks tuli mu kord, läksin lavale ning alustasin mängima. Süda jookses jalast kaelani, käsi värises ning ei saanud hästi hingata ning sellega unustasin poole teose ära. Seisin hirmuga laval vaikides. Kontsert lõppes ning sain uue kogemuse. Õppisin, mis on hirm ja mis tähendab seista laval ning vaikida. Peale seda esinemist ei karda enam avalikult esineda, kuna too kord õpetas mind, et elus on vaja olla julgem.


Edgar käis Changemakersi finaalgaalal 2018 ning osales Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku suvekursustel. Nüüd on ta Tallinna mentor. Teda kirjeldavad järgmised kolm sõna: julgus, naeratus ning ausus.

7 views