© 2019 by Changemakers Academy 

Search
  • Changemakers

Läbikukkumised - mentorid IV

Kuidas minust sai Alice Imedemaal


Olen alati olnud oma lapsepõlves tagasihoidlik ja kartsin esineda suurel publikul. Kuid samal ajal tahtsin alati proovida ennast näitleja rollis. Proovides ennast mitu korda kooliteatris, mõtlesin, et see mul kunagi ei õnnestu. Alati tulin koju kurvas tujus pärast proove, istusin oma mugaval diivanil, lugesin raamatut “Alice Imedemaal” ja imestasin kui julge ja sihikindel ta on. Unistasin olla sama, kui Alice on.

Soovid täituvad väga ootamatult

Ühel päeval ma andsin selle ideega alla ja olin kindel, et esinemine laval kindlasti pole minu asi. Niimodi möödas veel paar aastat, kuni ma ei astunud noorteparlamendisse ning me ei alustanud heategevus kontserdi organiseerida. Kui suur oli minu imestus, kui meie lavastasime just “Alice Imedemaal”! Ma kohe mõtlesin, et see on saatus: esinemine laval, unistus saada vapraks nagu Alice. Otsustasin, et saan Alice rolli ning teen kõike võimalikke, et esineda edukalt!




Õppimisprotsess on alati raske, kuid huvitav


Lavastuse ettevalmistus algas mitte ainult sõnade tuupimisega, kuid ka näitlejate koolitamisega. Kui sain aru, et meie seas ei olnud professionaalseid näitlejaid, hirm algas tasapisi hääbuda. Raske oli kõigile, mitte ainult mulle. Meie õpetaja ja hea sõber tõi meid mugavustsoonist välja. Me tegime naljakaid harjutusi, et parandada diktsiooni, karjuma, et mitte posiseda sõnu, tantsida hulluis tantse, et olla laval vabaks. Lõpudelõppuks, saime valmis.


Lõpuks sain üheks õhtuks Alice’ks

Saabus päev X, hirm tuli tagasi. Vaatasin kella - oli aeg minna lavale. Kõhus hakkas keerama. Kuid pähe tuli Alice pilt ja otsustasin, et ma ei saa enam karta ning teed tagasi juba ei ole. Astusin ette ja hakkasin tundma, et minu sees ärkab Alice - julge ja lõbus tüdruk. Terve lavastuse ajal ma ei mõelnud sellest, et ma olen laval ning et olen sadade silme all. Lavastus lõppes ja ma mõistsin, et sain hakkama, kui olin juba riietusruumis. Olin väga uhke enda üle.


Õppetund muinasjuttu tegelase poolt osutus päris elus kasulikuks


See lugu õpetas mind, et kunagi ei tohi öelda “ma ei saa!”. Sa kindlasti saad! Isegi pärast sada korda ebaõnnestumist proovi veel kord! Võib olla, et sada esimene on just sinu õnnelik proov!







Aleksandra liitus Changemakersiga sellel hooajal mentori rollis. Teda iseloomustavad elurõõmsus, aktiivsus ja abivalmidus.






Kaotus - läbikukkumine või õppetund


Soojendus täies hoos, pinge laes ja närv sees. 30 minutit enne finaalmängu algust viisime tiimiga motivatsiooni ja enesekindluse lakke. ,,Teeme ära!’’, kõlas üle saali iga mõne hetke tagant. Kuni käes oli aeg alustada viimast ning kõige tähtsamat korvpallimatši selle turniiri jooksul.


Päev enne tähtsat mängu

Ma teadsin, et nüüd tuleb endast 100% anda. Ma tahtsin ennast tõestada treeneritele, tiimikaaslastele, vastastele, kuid mis peamine - iseendale. Ja ma olin selleks valmis. Vähemalt arvasin, et olin. Järgmisel hommikul oli meil vastas seismas turniiri tugevaim konkurent - tiim, kellega alati tasavägiselt rebinud olime. Nüüd oli see hetk, kus koht kätte näidata ja medal endale võita.


Olime näinud tohutult vaeva


Pikad ja rasked trennid, vaimne ja füüsiline väsimus - see pidi ju millegi nimel olema. Seda kõike kogesime nädalaid igapäevaselt enne turniiri algust, just selleks, et sealt võitjatena tagasi tulla. Treeningud läksid väga hästi ning kõigi lootus ja ärevus kasvas.


Paljulubav algus


Kõik algas väga hästi. Olime vahelduva eduga juhtimas ning sees oli hea hoog. Positiivsed emotsioonid ja ühtne tiimitöö tagas aktiivse kaasaelamise ning rõõmustavad toetajad. Treeneri kiitused ja tiimikaaslaste tagant utsitamine andis energiat veelgi juurde. Jäi üle vaid seda emotsiooni ja edumaad hoida!


Asjad hakkasid käest minema

Mäng oli juba lõpusirgel ja kõigil turvatunne sees, võit oli peaaegu käes! Seda kuni esimese suurema apsakani, mis tegi olukorra taaskord kriitilisemaks. ,,Pole hullu,’’, mõtlesime ,,pingutame lõpuni!’’. Kuid lõdvaks laskmise tulemusele järgnes ühele eksimusele teine ja teisele kolmas. Pinge tõusis, sest olime ju pea terve mäng tublisti juhtinud ja edumaad hoidnud. Viimasel veerandajal kaotatud edumaa tegi närviliseks nii mängijad, treeneri kui ka pealtvaatajad. See põhjustas palju karjumist, sõimamist ja endi haletsemist, mis tõmbas platsil mängijate sooritused veelgi katastroofilisemaks. Tablool tiksusid viimased minutid. Olime taaskord vastastest maas. Paanika. Kas me tõesti kaotame viimastel minutitel juba pea kaelas rippuva kuldmedali napilt käest?


Pettumus


Kell jooksis nulli, käis kõva lõpusireen ja kõrvalt pingilt oli kuulda valjusid rõõmuhüüdeid ja rahva kisa. Me olime kaotanud. Vaid paari ebaõnnestunud mänguminuti ja viimasel hetkel allaandmise pärast. Terve tiim istus pead norgus pingil. Treeneri röökimise saatel voolasid pisarad ja kõigi silmis oli näha tohutult suurt pettumust. Olime alt vedanud nii ennast, oma toetajaid kui ka oma treenerit.


Kaotus - mitte läbikukkumine, vaid õppetund


Kui pärast mängu lõppu olid nutud nutetud, õiendamised lõppenud ja närvid rahunenud, otsustasin analüüsida, mis ja miks nii läks. Muidugi oli enesetunne äraütlemata kehv, kuid mind lohutas teadmine, et sellest mängust õppisin palju ja oskasin edaspidi tehtud vigadele rohkem tähelepanu pöörata ning nendest õppida. Lõppude lõpuks olime me ikkagi väga tublid ja liikusime taas sammukese paremuse poole. Pärast seda päeva tean ma väga hästi, et tasub alati lõpuni pingutada, olgugi, et kõik ei lähe planeeritult.




Liisbet on Changemakersiga seotud olnud alates esimesest hooajast. Esimesel aastal oli ta osaleja ning ka üks projekti võitjatest. Kolmandal hooajal tegutseb ta juba ise mentorina. Liisbeti kirjeldavad enim kolm sõna: tahtejõuline, ambitsioonikas ja sihikindel.







Unistuse täitumine


Mitte kunagi ma ei ole mõelnud selle peale, et minu elus olid läbikukkumised. Iga õnnetus on elu kogemus. Lapsepõlves olin aktiivne inimene ja mind huvitas alati teater. Seega, juba 8. eluaastast otsustasin, et tahan saada baleriiniks ja nii algas minu teekond unistusse.

Uus lehekülg elus…

Üheteistkümne aastaselt koolisin elama Tallinna. Seal alustasin õppimist Tallinna Balletikoolis ja elasin üksinda ühiselamus. Oli väga raske, kuna oli uus kollektiiv ja nii suur koormus koolis, et isegi mõtlesin, et ballett ei ole täpselt see, millega ma tahan tegeleda. Kui sa hakkad lapsena füüsiliselt palju töötama, siis sa ei saa täpselt aru, mida sa teed. Oled nagu robot, sul kästakse midagi teha ja sina allud.


Sa hakkad armuma…


Kui sa elad kogu aeg teatri keskkonnas, iga päev näed balletti, palju töötad, siis sinu füüsiline koormus muutub uimastiks. Nii armusingi seitsmendas klassis balletti ja sain täpselt aru, et ballett on minu elu. Mõtlesin, et tahan palju saavutada, seetõttu läksin Venemaale õppima, kuna kõik me teame, et Vene ballett on kõige parem maailmas.


Balleti paradiis


Kolm aastat õppisin Permi Balletikoolis. Suur konkurents, uus keskkond, üksinda elamine, megasuur koormus - see ei tähenda mitte midagi. See teatrivaim, mis oli koolis ja kogu aeg aitas üle elada kõik probleemid, raskused ning saan enesekindlalt öelda, et see oli kõige parem aeg minu elus.


Maailmalõpp

Koormuse tõttu või sellepärast, et mu keha on nii eriline - ükskord klassika tunni ajal läks mu põlv põlveliigesest välja, hiljem veel kord. Kui mu balleti vorm oli peaaegu taastunud, libisesin jääl ja mul oli nelipealihase ja kõõluse vigastus. See on trauma, mis juhtub tavaliselt meestel peale 40. eluaastat. Mina olin 18aastane noor neiu, kelle jaoks ballett oli kogu maailm.


Aeg teha otsus


Pärast rasket taastusravi elasin pool aastat Belgias ja harjutasin iga päev füsioterapeudiga, kes õpetas mind uuesti käima ja elama nende uute raskustega. Mina pidin otsustama, mida teha elus edasi ja kuidas elada. Ma tulin ikkagi balletti tagasi, aga see oli täiesti uus mina, mu keha ja minu mõtted.


Suurim võit


Jah, ma lõpetasin Balletikooli. Saan öelda, et ikkagi minu unistus täitus. Ma olen baleriin, aga teatris ei tantsi ja keegi ei anna mulle suurt rolli. Mul ei ole sellest kahju, võib olla ainult natukene, kuid ma olen siiralt tänulik kõigi nende hetkede ja traumade eest, mis minuga juhtusid. Olen praegu nii füüsiliselt kui ka moraalselt nii tugev, et ei karda enam midagi. Kõik on võimalik.






Serafima liitus Changemakersiga sellel hooajal mentori rollis. Ta on energiline, positiivne ja iseseisev.








Elu on lill

Ajaga on palju muutunud, mõned aastad tagasi kartsin ma läbikukkumisi, jätsin palju lahedaid võimalusi kasutamata. Viimasel ajal kõik aga pea peale pööratud, ma võtan vastu kõik võimalused mis tunduvad väljakutsuvad ja mu mugavustsooni lõhkuvad. Selle muutuse tõi esile arusaam, et läbikukkumise lood on parimad inimeste ühendajad.

Rändame ajas tagasi

Ma alustasin impro teatriga 10. klassis. Minu jaoks oli see üks lahedamaid vaba aja veetmise võimalusi, sest kes ei tahaks lihtsalt tundide kaupa naerda. Õpetajateks olid ruutu10 esineja Silver, kes kahjuks enam improga aktiivselt ei tegele, kelle käe all õppis 12 hästi aktiivset noort, kellega koos sai üli kiirelt arenetud.


Mul hakkas igav


Pärast poolt aastat hakkas grupi elevus kaduma, sest polnud enam erilist väljakutset.Seega sai hakatud ringi inimestega ruutu10 comedy jammidel kümnete inimeste eest esinemas käidud.


Standupi algus


Võib öelda, et ma olin ja siiani olen megalt suur standupi fanboy. Seega tahtsin ma olla samasugune nagu nemad. Panin enda lemmik lood kirja ja lippasin lavale. Tuleb nentida, et iga lugu mis ma rääkisin oli hitt.

Standupi alla käik

Pärast esimest edukat esinemist otsustasin, et tahan nädala pärast veel lavale minna, kuid mul polnud enam häid personaalseid lugusid, seega hakkasin neid välja mõtlema. Seekord oli aplaus väiksem ja inimeste naeru oli ka vähem kuulda.


Standupi lõpp


Soov ennast parandada oli muidugi suur ja võtsin ohjad taaskord enda kätte ning kirjutasin järgmiseks nädalaks uue veel fakeima skripti. Muidugi nüüd läks ikka eriti pekki, ainus aplaus, mis ma sain oli siis, kui ma lavalt maha roomasin.





Õppetund


Kogu kogemuse andis mulle aga väärtusliku õppetunni: mida autentsem olla, seda lihtsam on suhelda. Niisiis ei näe ma standupi lugu mitte kui läbikukkumist, vaid kohta, kus sain endaga kaasa ühe kasuliku mõttetera.



Glen-Gregory oli Changemakers Start Up Program ja Changemakers Summer Academy 2018 osaleja ning nüüd #CA2019 mentor. 3 sõna, mis teda iseloomustavad: ideede rohkus, kontrast, extra.

5 views