© 2019 by Changemakers Academy 

Search
  • Changemakers

Läbikukkumised - mentorid I

Updated: Jan 31

Valmistasin pettumuse nii tiimile kui ka endale


Laat hakkas juba lõppema ning me olime saanud küll mõned tellimused, aga keegi ei vaadanud valmis olevaid tooteid. Õpilasfirma aasta oli alles algamas, aga tundus, et meie alustasime seda vale jalaga ning kuskilt ei paistnud, et miski läheks paremaks.


Kõik sai alguse…


õpilasfirmast Woodula. Kolme klassiõega soovisime uurimistöö asemel teha midagi põnevamat ning asutasime õpilasfirma, mis tegeles puiduspoonist telefonikleepsude, visiitkaartide ja järjehoidjate tootmisega. Alustasime valemitega telefonikleepsudest ning liikusime edasi kliendi soovitud telefonikleepsudega. Aasta teisel poolel arendasime välja järjehoidjad ning meie tipp tooteks sai viimasel kuul turule toodud puidust visiitkaart.

Panustasime tohutult palju oma aega ja energiat




11. klassi tüdrukutena alustasime oma firmat väga entusiastlikult ning suurte plaanidega. Uskusime oma tootesse ning arendasime pidevalt igat tootmise osa. Samuti oli meil suur plaan jõuda Eestis lõppvõistlusele ja lõpuks saada Euroopa parimaks õpilasfirmaks. Võtsime osa võimalikult paljudest laatadest ning olime pidevalt pildil, et saavutada oma eesmärgid.













Ahastus ja süümepiinad


Esimest korda jõudsime rahva ette oma tootega novembris 2015, toimus esimene õpilasfirmade laat Pärnus. Tegime valmis 180 valemitega telefonikleepsu ning telefonimudelid olime valinud turu-uuringu põhjal. Kõik tundus suurepäraselt minevat, kuni olime laadal olnud umbes kaks tundi. Keegi ei olnud meilt ühtegi toodet ostnud, kuigi visiitkaarte olime jaganud küll ning jäime lootma tellimuste peale.


Edasi vaid paremuse poole

Mõistsime, et alustasime kõike valesti, aga parandamis ruumi oli veel terve aasta jagu. Tegime otsuse, et me ei anna alla ning edaspidi ei valmista nii suuri toote koguseid ette. Samuti võtame suuremaid otsuseid vastu juhendajaga ning suhtleme rohkem oma klientidega. Tänu sellele suutsime lõpuks teha käivet umbes 400€ ning mis peamine, see kogemus õpetas meile palju nii enda kui ka äri tegemise kohta.


Mitte läbikukkumine vaid väärtuslik õppetund


Mina mõistsin kui oluline on suuremaid otsuseid läbi arutada ning pikemalt kaaluda. Samuti oli kogu asja juures oluline mõista, et selle ühe otsuse pärast ei ole kõik veel läbi. Tuleb analüüsida, mis läks valesti ning oma veast õppida ja edasi liikuda. Nüüd tagasi mõeldes olen ma õnnelik, et me nii alustasime, sest mõistsime, mida teha ei tohi kui tahta oma eesmärke saavutada.


Kerly on Changemakersiga seotud olnud algusest peale. Esimesel Changemakers Academy aastal oli ta osaleja ning järgmistel aastatel mentor. Kerlyt kirjeldavad järgmised kolm sõna: aktiivsus, abivalmidus ja sihikindlus.



Läbikukkumiste vaene õnnelik mentor


Vist pean end piisavalt õnnelikuks inimeseks, et ei ole ma elu jooksul kogenud suuri või meeldejäävaid läbikukkumisi. Samas, võiks viidata see fakt sellele, et ei ole ma piisavalt kogemust omandanud. Kuigi üks pisike läbikukkumine ikka oli, sellest jutustangi.


Kui õppisin keskkoolis…


Olin ma harjunud sellega, et saan ning pean saama igas aines iga tehtud töö eest miinimum “5”. Kas on see ema poolt õpetatud hoiak või olen ise seda harjumust endale võtnud, aga nii elasin ma sellises “ainult viielises” vaimus 10,5 kooliaastat. Hetkeni, kui ühiskonnaõpetuse raames pidime kirjutama arutluse.


Mis siin ikka?


Nagu tavalise töö puhul, oli juba eeldatud, et pean “5” saama. Kuidas see töö teistest töödest erineb? Teemaks oli “Pagulaskriis Euroopas - kuidas ja miks vähendada inimeste hirmu”. Uurisin natuke artikleid, tsipake mõtlesin ning hakkasin oma arvamust väljendama. Nii tundus kõige loogilisem, sest arutlust kirjutan ju mina ning kõik mõtted sel teemal peavad vaid minu enda mõtted olema.


Siis kui sain tulemuse…

Olin üpriski šokeeritud ning see šokk kestis kaua. Oma arvamuse eest sain “1” ning raevuhoogus kirjutasin õudse kirja lemmikõpetajale. Proovisin leida auku tema hindamises, mitte omas töös. Tundsin sel hetkel suurt viha ning olin veendunud, et probleem ei saa minul olla, kindlasti mitte.


Kuidas edasi..?


Esialgu mõtlesin, et ei hakkagi parandama, ei ole minu viga, jne. Umbes nädal aega hiljem tuli mõte, et äkki loen üle, mis olin enne kirjutanud ning millist tagasisidet sellele sain. Hakkasin lugema ja analüüsima ning lõppude lõpuks nõustusin ma sellega, et töö tuli essee moodi kirjand, kuid oli nõutud arutlus. Sel hetkel leidsin endas piisavalt motivatsiooni, et katsetada veel kord ning seekord endast parimat anda.


Siis kui sain valmis…


Võtsin parandamist tõsiselt, uurisin palju, lugesin kuidas ning mis moel õigesti teha. Lõpuks saatsin uue versiooni õpetajale. Juba järgmisel päeval sain ma parandatud töö eest “5”. Sel hetkel tundsin ma suurt rõõmu, et saavutasin seda, mis soovisin, kuid samas oli väga piinlik, et emotsioonide ajendil suutsin ma saata lemmikõpetajale sellise kurja ja negatiivse kirja.

Julgus ja soov minna edasi…





See oli ja siiamaani on mu lemmikõpetaja, kes avas mulle teise maailma täis loomingulisust ja enesearengut. Kui vabandasin, siis ootamatult läksid mul silmad märjaks - nii piinlik oli mul ikkagi. Tunnistasin oma ekslikkust ning tänasin saadud tagasiside ja kogemuse eest.











Kogemus eluks…


Ma olen siiralt tänulik oma õpetajale - Triin Ulla, kes ei jäänud minu töö vastu ükskõikseks. Sellega andis ta mulle mitte ainult motivatsiooni, et alustada uuesti ning parandada seda tööd. Sellega andis ta mulle oskust, mis ei oleks ma omandanud saades esialgse versiooni eest “5”. Tänu temale tuli mul see huvi “õigete kirjade” vastu ja tänu novembris 2017 kirjutatud arutlusele valiti mind ülikooli reisile Hiinasse. See, mis esialgu võib tunduda suure kaotusena, võib tulevikus osutada hoopiski suureks võiduks.




Anja on Changemakersiga seotud olnud 3 aastat, kus esimesel hooajal oli osaleja rollis, teisel juba mentori omas ja 3. hooajal jätkab samamoodi. 3 sõna, mis Anjat iseloomustavad: kirglik, ambitsioonikas, ise enda suhtes nõudlik.







Õnnelik mitmekordne teise koha omanik?!


Olen sündinud sportlaste peres, kus tulemuste saavutamine on väga oluline. Seega olen ka niimoodi harjunud, et keegi ei hinda su pingutust vaid hindab tulemust. Seetõttu olen alati endast parima andnud ning pole kunagi saanud leppida sellega, et poolel teel peatuda või et keegi teine võidab ja mina hoopis kaotan.

Tiheda konkurentsi esirinnas

Sama mõtteviis oli minul ka kolm aastat tagasi, kui alustasin mentorina töötamist Changemakers Academys. Võistelda viie tugeva mehega (kõik teised mentorid oli esimesel hooajal mehed) ja kümne tiimi vahel oli päris raske. Minu tiimid tegid tõesti head tööd ning pingutasid kõvasti. Mäletan siiani finaalgalat, kui oli suur ootus tulemuste ees. Tundus, et kõik läheb hästi ja auhinnareis on käeulatuses.


Pettumus


Kahjuks said nad teise koha ja ei saanud Londoni minna. Nägin, kui raske oli noortele kaotada ja aru saada, et keegi teine oli parem. Sel hetkel sain aru, et mina ei ole ainukene, kes ei ole kaotamisega harjunud. Samas oli selge see, et elus ei saa alati tipus olla.


Järgmine katse

Teisel aastal proovisin rohkem pöörata tähelepanu õppimisele ja isiklikule arengule. Lõpuks oli eesmärgiks ikkagi võit. Uskumatu, aga aasta hiljem järgmisel finaalgalal juhtus taas sama - jälle sai minu tiim teise koha. Suutsin seda aga suure naljana võtta. Mulle hakkas tunduma, et elu tahab mulle midagi öelda.


Viimaks saabus selgus...


See oli tõesti üks olulistest õppetundidest minu elus. Mul oli vaja mõista, et uhkus ei tule kunagi saavutustest. Hoopis pingutusest, mis sisse läheb ning tulemus on pelgalt tegevuse väljund. Soovin tänada Changemakers Academyt ja eestvedajat Erkkit selle õppetunni eest!





Valentina on sel aastal juba kolmandat korda Changemakers Academys mentor. Ta on analüütiline, kohusetundlik ja kriitiline.




Läbikukkunud esinemine õpetas mulle nii mõndagi


Teised esinejad aina mängisid ja minu kord lavale astuda oli ohtlikult lähedal. Kõhus keeras, käed olid krampis ja viimane asi, mida ma tol hetkel teha tahtsin, oli lavale minna ja terve saali ees esineda.


Väikse mina unistused

Unistasin juba väiksest peale muusikuks saamisest. Muusika on alati olnud mu kõrval ühel moel või teisel. Olin kooris laulnud aastaid ning sellega seoses täiesti professionaalsel tasemel osalenud koorikonkursidel ja rahvsvahelistel ringreisidel. Hoolimata sellest, et olin laval olnud palju kordi, oli üksinda lavale minna hoopis teine tunne. Ootusärevus asendus siis paanikaga. Aga paanikas närveerivat artisti keegi laval näha ju ei taha…


Ettevalmistus


Valmistusin kontserdiks ette enda arvates mõõdukalt, aga arvestades tulemusi, võiksin tagasivaates tõdeda, et harjutamist jäi väheks. Ma ei tundnud ennast nii kindlalt, et oleks võinud kottpimedas toas lood veatult otsast lõpuni mängida. See on tingimus, mida paljud professionaalsed muusikud arvestavad.

Oodates enda järge

Alustasin kuuendas klassis kitarriõppega ning sellega seoses oli mul õppekavas ette nähtud korra aastas esineda kooli muusikamajas. Olin juba ammu enne kohustuslikku kontserti väga väga närvis. Mu näpud olid külmad ja higised, rääkimata sellest, et ärevus kiskus keha krampi ja värisema. Lootsin sisimas, et minu nime välja ei öelda ja lavale ei kutsuta - et mind on unustatud. Kui minu nimi välja hõigati olin kindel, et nüüd olen surnud.


Prožektorivalguses


Lavale astudes kiiskasid prožektorid mu peale eredat ja sooja valgust nii et ma publiku sekka ei õieti ei näinudki. Õige pea valgus veri mu põskedesse, sest ma teadsin, et kõik vaatavad mind. Kõik kuulavad praegu ainult mind. Olin paanikas. Hakkasin mängima, aga mu sõrm libises vale krihvi peale. Ma olin kindel, et kõik saavad aru. Läksin aina rohkem endast välja. Mu mõte hajus ja aina raskem oli mängimisele keskenduda. Unustasin, kuidas pala edasi läks. Kordasin sama viimast takti, kuni sain improviseerida enam-vähem rahuldava lõpu ning kiirustasin lavalt ummisjalu ära. Kõik said aru, kui ebamugav mul oli.


Unistused saavad teoks


Sel päeval sain aru, kui oluline on esinemisoskus. Halbade oskuste juures võib esinemisoskus nii palju juurde anda, et publikule jääb väga hea mulje. Mõistsin, et see oskus on täiesti õpitav ning hakkasin endale teadlikult väljakutseid esitama ja harjutama. Iga korraga oskasin enda närve paremini talitseda ja võtta asja külma peaga. Tänaseks tean, et selline esinemine nagu kuuenda klassi kitarrikontsertil ei kordu minu elus õnneks kunagi.





Johanna on olnud Changemakersi inspiratsioonikõneleja ning on 2018/19 programmi mentor. Ta on seiklushimuline, leidlik ja hea nõuandja.








Läbikukkumine läbikukkumisteta


Minu suurim läbikukkumine on see, et mul ei ole ühtegi. Ei teagi, kas see on õnneks või kahjuks, aga kui mõtlen enda läbikukkumiste peale, siis ei tule esialgu mitte ühtegi pähe või siis ainult mõned väiksemad situatsioonid. Kõik need hetked, mis mul meenuvad, on pigem seotud sellega, et olen midagi tegemata jätnud ja alla andnud, kui et ei saanud millegagi hakkama.

Hirm poob

Seega arvan, et minu puhul kõige suuremaks läbikukkumiseks on see, et ma pole elus veel piisavalt julgenud proovida, katsetada ja riskida. Mäletan hetki, kus oleksin just võinud vastu võtta veidi julgema otsuse ja midagi proovida, kuid kuna hirm läbi kukkuda oli nii suur, siis otsustasin asja pooleli jätta. On ka tsitaat: "The biggest failure you can have in life is not trying at all." Tihti on hirm ja ülemõtlemine nii suured, et takistavad elamast.


Hirm paneb liikuma


Seejuures ei saa ka hirmu pidada valeks, sest kõik kardavad ning see aitab meil elus kasvada ja edasi liikuda. Hirm ongi üks kõige suuremaid motiveerivamaid jõude, aga seda ainult teatud piirides. Kuna olen küllaltki suur perfektsionist, siis olen varasemalt palju mõelnud, et kui ei saa millegagi suurepäraselt hakkama, siis tähendabki see kohe läbikukkumist ning milleks siis üldse proovida.


Julgete päralt on maailm

Arenen vaikselt, püüdes rohkem väljuda mugavustsoonist ja võttes julgemalt vastu erinevaid otsuseid. Kui sa ei proovi, siis sul pole mingit võimalust elus läbi lüüa. Nagu öeldakse, siis julgete päralt on maailm ning püüdlen ka ise nüüd järjest rohkem selle suunas. Ühe julge sammuna võtsingi ette aasta tagasi minna Ameerikasse ukselt-uksele raamatuid müüma. Pärast seda tunnen, et olen palju arenenud ja mõistan, et julge pealehakkamine on pool võitu ning karta pole midagi!


Changemakersitega liitus Sigrit 2018. aasta sügisel, kui avanes võimalus tulla mentoriks. Sigritit kirjeldavad sõnad: tagasihoidlikkus, sihikindlus ja südamlikkus.

1 view