Kuidas esinemishirmuga toime tulla

Kas sa teadsid, et esinemishirm on miski, mida kardetakse rohkem kui surma? See tähendab, et me eelistaksime pigem surra, kui esineda. Nüüd lisa sinna juurde see, et napilt igaüks peab meist kas koolis, ülikoolis, tööl või kuskil mujal mitmeid kordi enda elus inimeste ette astuma. Hirmu täis elu garanteeritud! Samas ei pea see ju nii olema. Antud postitusest saadki endale kolm lihtsat nippi tulemaks toime esinemishirmuga.

Alusta pisikesest sammust

Mul on üks sõber, kes õppis Hollandis psühholoogiat. Antud tehnika tuleb nende ühest ainest, kus seda kasutati ühe ämblikuid kartva neiu peal. Nimelt esmalt klassiruumis pandi laua peale ämblik nii, et tüdruk istus koha peal. Kui ta sellega ära harjus, siis liikus ta niimoodi lähemale, et oli ämblikuga sama laua taga, tema ühes otsas, ämblik klaaspurgis laua teises otsas.

Seejärel kui ta ka nüüd end juba rahulikuna ja mugavamalt tundis (iga kord tuli see olukord saavutada, et saaks järgmise sammu juurde minna), siis palus juhendaja tal lähemale minna, nii meetri-kahe kaugusele ämblikust. Ühel hetkel oli tema ja ämbliku vahel ainult klaaspurk (ämblik oli kogu aeg klaaspurgis olnud) ning ühe järgmise sammuna võeti ämblik klaaspurgist välja. Igal hetkel oli neiul õigus katsetus lõpetada. Sessioon ise võttis mitu tundi. Niimoodi samm-sammu haaval tegeleti tema hirmuga.

Antud tehnikat saad üle kanda ka enda esinemishirmuga toimetulekusse. Alusta sellest, et kui sul näiteks esinemine tulemas, tee slaidid valmis. Seejärel kirjuta tekst valmis, mida räägid. Seejärel loe see tekst lihtsalt ette. Seejärel tõuse püsti ja loe tekst uuesti ette. Seejärel tee seda peegli ees või lihtsalt aknast välja vaadates. Seejärel katseta koos slaididega. Mis iganes sinu väikesed sammud on. Mõte on selles, et võtad enda hirmu ning asud selle poole väikeste sammudega minema.

Kui antud näitena toodud tudeng kartis ämblikke, siis mina kartsin sarnaselt ujumist. Alustasin ka enda hirmuga toime tulekut sellest, et vaatasin lihtsalt, kus Tallinnas ujuda saab. Seejärel läksin kohale ja ujusin üks kord. Seejärel otsustasin et käin niimoodi veel paar korda ja ujun iga kord kümme basseini otsa, seega kokku 25x10m=250m. Siis otsustasin seda teha mitu kuud, seejärel aasta ja ujuda kauem, nii 30 minutit. Praegusel hetkel olen jõudnud sinna, et proovin järves ja mujal avaveekogudes ujuda nii, et jalad enam põhja ei ulatu ja lähen natukene kaugemale, jälle samm-sammu kaupa. Vaikselt arenen ja tulen hirmuga toime. Võtab aega kui lapsena oled korra uppumishirmu kogenud.

Iga hirmuga toimetulek võtab aega ja alguses tundub kõik hirmus, kuid väikeste sammude haaval saad vaikselt astuda lähemale hirmuga toime tulekule küll.

Tee asi lollikindlaks

Kui kardad esinemist, siis üks täitsa lollikindel nipp on veel, mis sama hea kui spikerdamine. Tead ju küll, see asi mida koolis ja ülikoolis teha ei tohi, ometigi elus tohib ning kui nutikas olla siis kooliajal ka. Tee endale head slaidid. Kui sa oled see (mina olin), kel esinedes tuleb närv peale ja seetõttu kipud unustama, millest pidid rääkima, siis on slaidid justkui spikker, mida saad vaadata. Pane sinna pildid, mis meenutavad sulle seda, millest pidid rääkima ja/või märksõnad, mis seda teha aitavad. Niimoodi saad lihtsalt sujuvalt regulaarselt vaadata, mis seal kirjas on ja selle abil rääkida, mis tarvis.

Ma ei tea kuidas oli sinuga, kuid minul oli koolis näiteks nii, et iga kord kui spikri mõne testi jaoks tegin, siis seda tehes sain materjali nii selgeks, et polnud spikerdada vajagi. Ehk on sul slaididega samamoodi? Teed need selleks, et hirmuga toime tulla?

Harjuta

Kui sina oled juba sealmaal, et närv tuleb sisse küll, kuid tead, et pole midagi teha, tuleb esineda, siis oled juba samm-kaks kaugemal neist, keda hoiab hirm esimese sammu ees tagasi. Siis on sulle ülimalt lihtne nipp, mis võtab aega ja toob ka garanteeritult tulemusi. Nimelt esine! Palju!

Vähe on neid asju, kus me esimesel korral head oleme, eriti esinedes, sest see on miski, mida meile alati liiga palju ei õpetata. Kästakse esineda küll, kuid kuidas seda teha, liiga palju ei räägita. Nagu eelnevalt öeldud, siis slaidide tegemine vähese tekstiga on hea nipp küll.

Samamoodi on kasulik palju esinemine, sest isegi kui keegi sulle nippe ette ei ütle, siis seda rohkesti tehes näed, kuidas publik reageerib su esinemisele. Näed seda, mis ajab neid naerma ja mille kohta küsitakse. Näed seda, mis tekitab nende nägudes segadust ja mis paneb pead vangutama. Neid asju näed muidugi siis kui oled juba natukene esinenud ja suudad lisaks närvi tundmisele ka jälgida inimesi, kellele esined.

Kui sa peaksid aga lisaks harjutamisele tahtma saada teada ka nippe, mida tasub teada, et esinemises paremaks saada, siis üks lihtne võimalus on leida koht ja minna sinna, kus sellest räägitakse. Kohta kus sellest räägib keegi, kes on seda juba sinust rohkem teinud. Kohta, kus saad seda ka täitsa võõraste ees teha, sest siis saad põgeneda kui täiesti metsa läheb ja uuesti neid inimesi enam nägema ei pea.