Kus inimesed tegelikult on?

Satun juhuslikult vaatama ühte riigikogu ülekannet. Näen kuidas iga kord, kui mõnelt ministrilt küsimust ei küsita, süübitakse oma telefonidesse. Kui taas tuleb ise vastata, siis ollakse kohal ning juureldakse. Igaks teemaks oluline ning tähtis valdkond.

Olen virtuaalsel koosolekul. Sel korral avaldab iga inimene oma vahepealseid saavutusi ning teiste jaoks vajalikku infot. Jään märkama hetki, kuidas sõprade silmad käivad üle ekraani nii, et loeb midagi muud või on kuskil muus keskkonnas.

Selliseid situatsioone juhtub ikka ja jälle. Inimesed on justkui olemas, aga samas on täiesti eemal. Sama juhtub ka intiimsemates olukordades, kus telefoniekraani särama löömisel kaob tähelepanu vestluselt kiirelt. Lõpuks jään vaagima iseendasse, et ei tea, kas mina ise olen lihtsalt mööda pannud millegagi ning tegelikkus peakski selline olema? 

Olen otsustanud siiski jääda truuks sellisele arusaamale: miskit on väga mäda. Kuidas me saame olla pidevalt mujal ning mitte austada üksteist? Kuidas on normaalne paluda pidevalt vabandust, sest ma tõesti pean sellele sõnumile vastama? Kuidas keegi selle osas ei debateeri ning arvamust ei avalda? Muidugi on vastused nendele küsimustele hoopiski keerulisemad ning mitmetahulisemad.

Probleem on mõlemapoolne – nii selle isiku, kes annab infot edasi, kui ka selle, kes võtab infot vastu. Loomulikult on raske keskenduda ning tekib ahvatlus haarata mõni muu teema, kui jagaja pole ettevalmistunud või ei hooli nii samuti sellest olukorrast. Samas tahaks ma väga uskuda, et meist keegi ei soovi ju ometi raisata aega. Kõik tegelikult tahavad ajast võtta maksimumi – see on ju meie kõige kallim vara.

Ja mina usun, et ajast saab maksimumi siis võtta, kui olla kohal. Kui tõesti olla selles hetkes, vaadeldes ning kaasa mõeldes. Mida sina arvad? Kas see on nii?